Miks ainult EPD-st ei piisa? Terviklik lähenemine hoonekarbile algab sisekliimast

Ehitusmaterjalide valikul ei piisa ainult madalast süsiniku jalajäljest. Materjalide VOC-emissioonid, sisepinna hügroskoopsus, difuussus (veeauru läbilaskvus) ja keemiline koostis mõjutavad otseselt siseruumide õhukvaliteeti, niiskusrežiimi ja pindade tasakaalu.

Ehitades õhkupidava ja hästi soojustatud hoonekarbi, sulgeme inimese koos ehitusmaterjalidega samasse õhuruumi. Kui need materjalid ei ole kontrollitud sisekliima seisukohalt (nt emissiooniklass M1, IBR, EcoInstitute, natureplus vms), võib tulemus olla vormiliselt energiatõhus, kuid tegelikult tervist kahjustav.

Lisaks mõjutab tarindite veeauru liikumise võimekus sisekliimat kaudselt, kuid sügavalt. Materjalid, mis reguleerivad niiskusrežiimi (nt kapillaarsed, difuussed, hügroskoopsed) loovad tasakaalustatud mikrokliima, mis vähendab hallituse riski ja tagab pindade pikaajalise toimivuse.

Näiteks puitkiudplaadid, puitvillad, kipskiudplaadid ja savikrohvid suudavad siduda õhuniiskust, tasandada aururõhkude kõikumisi ning samal ajal pakkuda head soojapidavust ja väikest CO₂ jalajälge – see on sisekliima ja EPD tasakaal praktikas.

Seega tuleb keskkonnateadlik projekteerimine viia järgmisele tasemele:

·         ✔ hinnata EPD põhjal materjali keskkonnamõju,

·         ✔ kontrollida sisekliimaohutust (emissioonid, hügroskoopsus),

·         ✔ tagada õhupidavus, ent hoonekarbi suvine tagasikuivamise võimekus,

·         ✔ kasutada süsteemseid ja testitud lahendusi, mitte ainult üksikuid tooteid.

Lõppsõnaks:

Hea EPD on tore – aga kui toaõhk meenutab värskelt lakitud saunapinki, on midagi väga valesti.
Säästame loodust, jah, aga ärgem unustagem inimest, kes nende nelja seina vahel elama peab.